Belgium story in Estonian language

Floepje ja vesi (Eestis: Lope ja vesi)

Keset suurt metsa elab imelik väike loomake. Kelle nimi on Floepje. Ta ujub nagu kala ja lendab nagu lind. Floepje võib ka joosta, kuid mitte eriti kiiresti. Ta elab kaunis tiigis, kus on selge puhas vesi. Ühel päeval soovib Floepje minna seiklema. Floepje võtab oma seljakoti, paneb sinna toitu ja asub teele. Tema sõber tigu Sloompje läheb koos temaga.

Pärast väga pikka aega kõndimist, on nad mõlemad väsinud ja väga näljased. Nad söövad toitu seljakotist ja puhkavad rohul.

"Ma ei saa minna edasi, ma olen liiga väsinud", ütleb Sloompje: "mine ilma minuta".

"Ma ka ei saa enam edasi kõndida," ütleb Floepje, "aga ma saan lennata. Mida ma peaksin oma seljakotiga tegema? See on liiga raske kanda seljas, kui ma lendan".

"Ma hoolitsen su seljakoti eest, kuni sa tagasi tuled," ütleb Sloompje.

"Väga hea", Floepje naeratab: "Ma leian midagi söödavat tee peal".

Ta lehvitab oma tiibu ja lendab kõrgel taevas. Floepje lendab väga kaugele metsast. Äkitselt näeb ta inimeste maju. Terve küla. Teispool küla on väike jõgi.

"Yippee", hüüab Floepje: "Võtan jaheda supluse vees, see on tore". Ja sukeldub vette.

Ta ujub ja ujub ning see meeldib talle väga. Järsku üks kala möödub.

"Ilusat päev, härra kala, kuidas sul läheb?" Küsib Floepje.

"Halvasti", vastab kala: "Olen haige. Vesi ei ole siin tervislik, see on räpane".

"Oh ei", hüüab Floepje: "Mulle meeldib siin!" Ja ujub rõõmsalt edasi.

Järsku on tal peavalu ja kõhuvalu ning tema silmad kipitavad. Terve keha valutab ja peaaegu ei saa enam liikuda. Ta ujub pinnale, et saada õhku. Ta hoiab jõe külgedel kasvavast rohust kinni.

"Appi, ma olen nii haige, ma olen suremas".

Õnneks Bert ja Lien lähevad sealt mööda. Pärast kooli nad alati jalutavad koju jõe äärt pidi. "Vaata," hüüab Bert, "ma näen väikest looma. Ma lähen aitan teda. "

"Ettevaatlikult", ütleb Lien. "võta, seo mu hüppenööri ots ümber oma kõhu, et sa vette ei kukuks“. Bert seob nööri otsa oma kõhu ümber ja Lien seob teise otsa puu külge. Bert läheneb ettevaatlikult jõekaldale.

Ta õngitseb Floepje veest välja oma mütsiga.

"Hurraa, ta on päästetud", Bert rõõmustab.

"Tänan teid," ütleb Floepje, "aga ma olen nii haige sellest räpasest veest. Kes saab mind ravida? "

"Tule," ütleb Lien, "lähme mu isa juurde. Ta töötab Flaami keskkonna teenistuses. Nad püüavad puhastada seda saastatud vett. Ta aitab meid. "

Lapsed jooksevad Lien´i isa juurde Floepje´ga. Tema isa toob kausi puhta veega ja mõned veetaimed. Lien paneb Floepje kaussi.

"Sina nüüd puhka", ütleb ta ja annab Floepje´le musi.

Järgmisel päeval tunneb Floepje ennast palju paremini.

"Hurraa, meie väike sõber on ravitud", hüüavad lapsed.

"Aga isa, miks on vesi jões nii saastatud", küsivad nad.

"Inimesed muudavad vee räpaseks", vastab ta. "Kui puhastame põrandaid, peseme nõusid või käime tualetis, siis saastame vett. See saastatud vesi liigub maa all läbi torude jõkke. See teebki jõe nii mustaks. Ka lehmade ja sigade sõnnik satub mõnikord vette. Inimesed ehitavad tehaseid, kus nad teevad kõike: plastikut, värvi, rauda, elektrit ... Räpane vesi ja mürgid nendest tehastest jõuavad jõkke torude kaudu".

"Isegi tehased, mis teevad kommi ja mänguasju?" Küsib Bert.

"Jah, mõnikord", vastab Lien´i isa.

"Kas inimesed püüavad jõgesid uuesti puhastada?" Küsib Floepje.

"Muidugi", vastab Lien´i isa, "aga seda pole nii lihtne teha. Nad ehitavad suured ümmargused mahutid, kuhu kogu must vesi sisse mahub. Nendes paakides puhastataksegi vesi. Nad panevad uued torud maasse. Nii jõuab köögi ja tualeti must vesi läbi torude mahutisse, mitte jõkke. Peaksime kasutama vähem kraanivett. Ja me ei tohiks kindlasti õli, värvi või mürki vette visata. See kuulub taaskasutuskeskusesse. Tehased peaksid ka oma veed puhastama nii palju kui võimalik enne kui see jõkke voolab. Põllumajandustootjad peaksid oma maadel kasutama vähem sõnnikut. Kui kõik püüavad kõvasti, siis see õnnestub meil! "

„Meie ka püüame kõvasti ning ei viska prügi jõkke“ , ütlevad Lien ja Bert.

„See on hea“ , Floepje naeratab, „siis ei jää ma uuesti haigeks kui ujun vees. Ning samuti mu sõbrad kalad.“

Floepje´le meeldib Lien´iga ja Bert´iga aega veeta. Aga kõige rohkem tahaks ta koju minna. Oma tiiki metsas Sloompje juures, kes tema seljakoti eest hoolitseb ning kes hakkab Floepje pärast muretsema.

Floepje jätab hüvasti Lein´i ja Bert´iga.

„Kas sa tuled veel tagasi?“ küsivad lapsed.

„Jah, muidugi“, vastab Floepje, „me jääme alati headeks sõpradeks ja külastan teid igal aastal. Head aega!“.