Rumeenia muinasjutt – metsa teemaline
Vana Dochia
Räägitakse, et
kunagi ammu aega tagasi elasid ühes külas kaks naist, üks väga töökas ja teine
väga halva südamega nimega Dochia (hääldus – dokia).
Dochia’l oli
poeg nimega Dragobete, kes oli tema uhkus. Ühel päeval Dragobete abiellus
tüdrukuga Dochia tahte vastaselt.
Vihane oma poja
otsuse üle, saatis Dochia oma uue minia talvisel veebruarikuu lõpupäeval metsa.
Ta pidi metsas pesema musta värvi villa jões ning ei tohtinud enne koju naasta,
kui vill sai valget värvi. Tüdruk proovis villa pesta, kuid see ei muutnud
värvi. Meeleheitel ja käed külmunud külmast jõe veest, hakkas tüdruk nutma,
mõeldes, et ei näe oma kallist abikaasat enam mitte kunagi. Aga järsku üks vana
mees ilmus tema juurde ning andis tüdrukule lille, öeldes, et ta paneks selle
vette ning peseks villa sellega. Niipea, kui ta pesi villa nii nagu vana mees
oli öelnud, sai see valge ning tüdruk naasis õnnelikult koju.
Kui Dochia
kuulis tüdruku lugu, siis sai ta vihaseks ning arvas, et kevad on saabunud,
sest kuidas muidu oleks vana mees saanud tüdrukule, nimega Martisor, lille
anda.
Dochia kiirustas, et küpsetada ahjus üheksa leiba ning
lahkus mägimetsadesse oma lammastega, olles riietatud üheksa paksu mantliga.
Kuna ilm muutus kiiresti, külmast soojaks, siis Dochia hakkas sööma üks leib
päevas ja viskas päevas ühe mantli maha. Niimoodi päev päevalt, kuni üheksandal
päeval sõi viimase leiva ja viskas viimase mantli seljast. Kuid nüüd ilm muutus
veelkord ning hakkas minema aina külmemaks ja külmemaks, aga Dochial ei olnud
enam ühtegi mantlit teda soojendamas. Ja nii karistati teda tema halva südame
ja käitumise pärast.
Sellest ajast alates, peetakse Märtsi üheksat esimest
päeva uueks alguseks (ehk kevadeks) või Baba Dochia päevadeks, kuna ilm on siis
nii ettearvamatu nagu seda oli Dochia.
No comments:
Post a Comment