Belgium story in Estonian language

Sipelgal on probleem

Sipelgal on probleem. „Kgg! Arr! Nnh! Pft!“ Higi voolab sipelgal. Väsinult toetub ta oma söögile. „Sellest pole kasu. See maitsev kirss ei liigu“. Kuid sipelgas on tugev, väga tugev. Ta ei vaevu leivapuru või maitsva lehega. Kuid see kirss on liiga suur, isegi tema jaoks.

Tigu roomab mööda. „Tere sipelgas. Milline maitsev suupiste sul seal on?“. „Maitsev, magus kirss“, vastab sipelgas. „Probleem on selles, et on liiga raske, et oma väikesesse majja tirida“. „Ma tahaksin sind aidata,“ ütleb tigu, „aga siis ma tahan sellest väikest tükki.“ „Ära isegi mõtle sellele,“ ütleb sipelgas: „Mina leidsin selle kirsi ja ta on minu oma!“. „Ise tead“, vastab tigu pettunult ja liigub aeglaselt minema.

Sipelgas töötab edasi. „Mmm, las ma mõtlen. Kui ma kaevan kanali oma suupiste alla, siis võib see ise veereda minu majja.“ Rahulikult hakkab sipelgas kaevama. Kuid mida sügavamale ta kaevab, seda raskem tundub kirss sipelga kehale. „Mmph! Mind peaagu lömastati. See ei toimi.“ Mõnede pingutustega ronib sipelgas kirsi alt välja.

Kilk hüppab mööda. „Tere sipelgas. Mida sa teed?“. „Hei kilk. Ma leidsin selle maitsva suupiste ja püüan seda koju saada“, ohkab sipelgas. „Tundub, et see ei lähe nii hästi,“ ütleb kilk. „See tundub väga raske. Ma saaksin teid aidata ning vastutasuks tahaksin tükki kirsist.“ „Mitte kunagi!“ hüüab sipelgas, „See suupiste on minu ja ainult minu!“ „Nagu soovid“, siristab kilk ja läheb oma teed.

„Mis siis, kui ma panen kirsi alla pika oksarao?“ mõtleb sipelgas. „Kes teab, võibolla ma saan tõsta oma kirssi nii, et see hakkab veerema.“ Sipelgas hakkab otsima pikka oksaraagu. Suure pingutusega saab ta oksarao kirsi alla. „Krrr! Arrgh! Nnnh!“ Sipelgas kõlgub oksarao otsas. Ta muudkui tõmbab ja tõmbab, kuid tema suupiste ei liigu tolligi. „Kas mina olen liiga kerge või on kirss liiga raske. Nii ei saa mu saak kunagi minu väikesesse maja.“

„Zzzzzoemmmm.“ Uudishimulik mesilane lendab sipelga ja tema hiiglasliku suupiste juurde. „Tere sipelgas. Sa töötad nii kõvasti.“ „Tere mesilane“ ütleb sipelgas: „Ma üritan seda maitsvat suupistet koju saada, kuid ükskõik, mida ma üritan, ei õnnestu.“ „Ma aitan sind“, ütleb mesilane „vastutasuks soovin selle magusa kirsi tükki.“ „Sa ei ole esimene, kes oma abi pakub,“ vastas sipelgas, „aga mina leidsin selle kirsi ja ma tahan seda ainult endale.“ „Hea küll, hea küll, "ütleb mesilane, „mine pealegi. Kuid mis kasu on sul sellest kirsist, kui sa seda koju ei saa. Pealegi on see liiga suur kamakas sinu jaoks.“

Sipelgas peab mõnda aega mõtlema. „Mõnes mõttes oli mesilasel õigus. See kirss on tõesti tohutu. Ma ei saaks kunagi seda ise kõike ära süüa. Ja ma ei saa teda oma majja viia üksinda. Ma pean seda teistmoodi lahendama.“ Üks mõte tuleb sipelgale pähe. „Mul on idee!“

Ta kutsub teo, kilgi ja mesilase. „Mul on idee,“ ütleb sipelgas. „Kui te mind aitate, siis peame minu kodus suure peo ja kõik saavad süüa maitsvat kirssi.“ „Yippee!“ rõõmustavad tigu, kilk ja mesilane. Neli sõpra ühendavad oma jõud. Tigu surub oma maja kirsi vastu, kilk surub oma tugeva kilbiga, samal ajal kui sipelgas ja mesilane seisavad kirssi peal ning suruvad oma tugevate jalgadega. See on raske töö. Lõppkokkuvõttes õnnestub neil kirss sipelga koju tuua.

Sipelgas on nii õnnelik ja kergendust tundev, et ta kutsub kogu sipelgapere söögipeole. Kõik koos veedetakse suurepäraselt aega!