Floppy and clean water. 

Children aged 2 - 3 and 6 - 7 years.

How did we eliminate pollution?

We have been investigating water pollution, where clean water comes from and how it gets cleaned.

We used water, sand, mud, seeds, coffee powder and tea for testing in one container and the second container is water,  foil, plastic, tin and paper. Same time we play the game drowns or floats.

Tools:

                                          
                                      Two fish swimming in clean water

                                           
                                            Drowns or floats

                               We waited until the mud sank to the bottom and then we used                                 2 times coffee filters to clean the water

                                          And we repeat the same thing

               
Our water came out looking so clean – it looked good enough to drink. BUT – we then talked about things that might be in the water that we couldn’t see!

We are small scientists and we are studying the ants

What to do when the outside is cold and snowy, and the ants still fall asleep in the winter?
In partnership with parents, there is always a solution

Ant has a problem - Belgium story

Ant has a problem!  1 part 

 Children 2-3  and 6 -7 year

What we saw with a magnifying glass? Oh oh it's an ant

See how big an ant

We will sort the size

This is a bee

Bigger smaller

See how many feet he has

We draw insects

We listened to the story about the ant has a problem 1.part and we studied the insects also we get to know where they live.

TEACHER CONFERENCE IN TALLINN 07.11.2017

Every year there is a Teacher Conference for all Tallinn kindergarten teachers. It is for sharing good practices and projects. There can take part one teacher from every kindergarten (there is 126 municipal kindergartens + privet kindergartens). It is very popular, because of the things they share and you can gather ideas for your own kindergarten.

This year it was called "Happy kindergarten day" and there was 21 presentations. Among them also us!! Me, Helina, and Ingrid where the ones to tell about our project. Our presentation started with Romanian traditional story "The name of Tachirghiol". When Ingrid read the story then I showed pictures that children have made and pictures of activities. After the story I told about the overall project - our objectives, activities. And also about transnational meetings. Hopefully we get also more people to view our blog!

Pictures from the conference:

Pictures made by teacher Anu!

World Oceans Day

World Oceans Day is a global day of ocean celebration and collaboration for a better future. This site serves as the central coordinating platform for World Oceans Day, with free resources and ideas for everyone – no matter where you live – to help expand the reach and impact of World Oceans Day on June 8 and year-round.

Overall theme for World Oceans Day 2017:

  

Our Oceans, Our Future

Encouraging solutions to plastic pollution and preventing marine litter for a healthier ocean and a better future

 

That day we watch a lots of videos in the youtube and discuss by the oceans and the seas. How we help its be clean that mermaid wants to live there and also who lives in oceans (fishes and animals) 

Legend Rocha rannast - Portugese story in Estonian language

Legend Rocha rannast

Räägitakse, et ükskord kaua-kaua aega tagasi, nii ammu, et keegi ei mäletagi millal see oli, tuli Algarve rannikule imekaunis merineitsi. Ta oli väga väsinud ja otsustas natuke rannal leiduvate kivide peal puhata. Ta jäi magama....

Kui ta silmad avas, avastas ta, et keegi vaatab teda ning tal hakkas hirm!!

Teda vaatas kalamees, kes proovis teda kohe rahustada.

- Ära karda, armas merineitsi, ma ei tee sulle halba! -ütles kalamees -ma vaatasin sind ja armusin ... Sa oled kõige kaunim olevus keda ma näinud olen! Ma olen kalamees ja merepoeg, kas sa saaksid siia jääda, minuga abielluda ja me elaksime siin rannikul õnnelikult igavesti?

Enne kui merineitsi jõudis vastata, kuulis ta hüüatust kaljude tipust. See oli põllumees, kes samuti vaatas merineitsit...

- Kaunis merineid! - ütles põllumees - Ära võta meremehe abielu ettepanekut vastu, mina olen põllumees ehk maa poeg ja ka mina olen sinusse armunud... Abiellu minuga ja ole õnnelik elades mäejalamil.

Merineitsi oli hämmelduses ja ei osanud neile midagi vastata.

- Ära kuula merineitsi! –ütles kalamees - Ma toon sulle kõik parima, mis meres leidub, ja ainult sulle! Sul saavad olema kõige kaunimad merikarbid, korallid ja pärlid ning kõige imelisemad kalad, mis merel meile anda on!

- Ära tee seda viga!- ütles farmer - Ma toon sulle puuvilju, nii magusaid ning kõik lilled! Ma leian üles kõik selle kõige imelisema ja rikkused, mis maal anda on!

Merineitsi vaatas üht ja vaatas teist, kuid ei osanud valida, aga mehed muudkui vaidlesid ja lugesid üles nii maa kui mere rikkusi, mida on nii palju, et sa ei jõua neid kokku loendada!

Möödusid päevad, kuud ja aastad, kuid kokku loendatul polnud otsa ega äärt. Aja jooksul jäi mereneitsi aga väga kõhnaks ning muutus liivaks Rocha rannas ja kuni tänase päevani ei ole ta jõudnud otsusele kas meri või maa...

Legend Monchique'i mäeahelikust - Portugues story in Estonian language

Sajandeid, mitmed erinevad rahvused elasid Algarves, kuid kõige suuremate mõjutustega olid araablased, kes andsid piirkonnale iseloomu. 500 aastat - alates 8. sajandist kuni 13. sajandini (siis nad lahkusid) jätsid nad liiklusmärgid, arhitektuuri-, kultuuri-, sotsiaalse ja majandusliku pärandi. Mauride läbikäik riigi lõunaosas jättis aga teisigi jälgi, sealhulgas külade nimed ja majade arhitektuur, eriti katuseterrassid, kuubikujulised hooned, valged kaunistused fassaadidel ja kaunistustega korstnad. Vesiveskid, viljelusmeetodid, kala püügi vahendid anti edasi põlvest põlve, ja nõiduslikud mauride legendid ehk vana viis asjadest rääkida, on täiendav tõend araablaste läbikäigust siin, mida saab veel jälgida.

Legend Monchique'i mäeahelikust

Pärastlõuna saabus ja sellega koos kadus kõrvetav päevane kuumus. Maa oli veel kuum ja vesi soe. Isegi tuuleiil ei puhunud. Mäeahelikus valitses vaikus. António, noor kalur, kes oli pääsenud laevahukust, kõndis sihitult ringi. Tema silmad olid kadunud silmapiiri avarustesse. Ta unistas suurtest ja segastest asjadest. Äkki ta peatus. See ei olnud hirm, mis teda peatuma sundis, vaid ilus ilmutus. Kivi kõrval, valges riides noor tüdruk, vaatles maastikku. Nad seisid staatiliselt paar sekundit. Aga noor daam tundis, et teda jälgitakse ning pööras ümber. Tema nägu oli katmata ja ta oli väga ilus. Neiu hüüatas üllatunult ja kattis oma näo kiire liigutusega. Siis ta ütles:

- Tule siia! Ma tahan sind paremini näha.

Poiss tuli lähemale. Vaatas neiut võlutult. Ja küsis:

- Kas sa saad oma näo paljastada?

Neiu vastas vaiksel häälel:

- Täna mitte. Kuid sa tuled siia palju tihedamini ja siis ... ma teen nagu sa soovid.

Poiss lihtsalt naeratas ja küsis:

- Kas sa oled üks mauridest, kellel on õnnestunud siin elada?

Noor neiu vastas kaudselt:

- Minu isal oli palee seal.... Meil olid nii ilusad peod! Seal trubaduurid laulsid... ja mina ... mina mängisin lüürat...

- Aga miks sa nüüd ei mängi?

- Mõnikord... kui ma kurb olen...

- Aga kus sa elad?

- Ma elan siin selle kivi all.

- Maa sees?

- Jah. Miks sa oled nii üllatunud?

- Teil ei ole valgust!

- Seda arvad sina.

- Aga... Kus on sinu vana palee?

- Teie inimesed lammutasid ta maha!

- Minu inimesed?

- Jah... sinu inimesed!

- Aga... Ma ei teadnud, et siin oli üldse palee!

- Kõige kaunim siin maal!

- Ja sina elasid seal palees?

- Jah... kuni tulid sinu kuninga sõdurid.

- Sõdurid? Aga ... minu kuningas ... ei ole siin käinud!

- Jah. Ma ise nägin teda tema musta täku seljas ja uhke!

- Kas sa tead tema nime?

- Ma kuulsin, et nad hüüdsid teda Afonso.

António tõstis käed näo juurde justkui tahtnuks veenduda, et ta ei näe und. Siis vaatas uuesti ilusa blondi neiu poole. Noore kaluri nägu oli kahvatu. Siis ta küsis peaagu hirmuga:

- Kas sa tead... Kas see kristlik kuningas... oli Afonso III?

- Jah, oli küll!

- See kuningas suri ammu enne seda kui mina sündisin! Kuidas sa said teda näha, kui sa näed välja minu vanune?

Noor mauri neiu vaikis hetkeks. Tundis piinlikust. Poiss lisas:

- Sa eksid.

- Võibolla. Ära mõtle selle peale. Vaata, läheb pimedaks. Mine tagasi külasse, kuid ära unusta tagasi tulla veel mitmeid kordi!

Poiss, natuke hämmingus, ei vastanud kohe. Neiu tõusis ja astus kivi poole, mis ligidal, samas lausudes:

- Ära räägi kellelegi meie kohtumisest!

Poiss naeratas.

Neiu kadus kivi taha. António läks ümber kivi – kuid isegi mitte rada ei avastanud.

António läks mööda mäeahelikku mõtlikult. Jõudis koju juba pimedas. Ei söönud õhtusööki, ega maganud. Nähes teda niimoodi, ema püüdis teada saada põhjust, mis toimub. Aga António vaikis. Ta ei läinud kalapüüdma. Ta ronis Monchique mäeahelikus iga päev koos kõrvetava päiksega ja tuli koju ainult öösel. Tema kaaslased märkasid tema äraolekut. Nad tulid tema koju. Aga António ema ei teanud midagi ja lihtsalt nuttis. Nii nad lubasid temale, et järgmisel päeval kaks kalurit järgnevad Antóniole, et näha, kas nad saavad teada tema saladuse. Ja nagu nad lubasid, nii nad ka tegid.

Kui António ronis mägedes, kiirustada, lootuses saada lähemale sellele, kes täitis kogu tema elu. Vähe ta teadis, et talle järgnesid kaks kaaslast. Saabudes võimsa kivi juurde, kust mauri neiu välja tuli, António hüüdis:

- Zuleima!

Kaaslased peitsid end. Nimi, mida António hüüdis oli naise nimi ja Mauri oma!

Said nad selle mõtte mõelda, kui nende silmad lõid lahti. Väga ilus naine, nägu katmata ja keeratud valgesse rüüsse, mis rippus tema peast, ilmus kivi tagant, kuhu kalur oli seisma jäänud.

António püüdis temast kinni haarata, kuid neiu peatas ta:

- Oota António! Ei ole veel aeg, et tulla minu maa alusesse paleesse. Võibolla homme. Enne seda, ma tahan, et sa tooksid mulle natuke mulda maalt, kus sinu maja asub. Kunagi asus seal mošee.

António oli üllatunud:

- Kust sa seda tead?

- Sest ma käisin seal mitmeid kordi.

- Aga minu vanaema sündis selles majas!

- Sinu vanaema võibolla tead, mis minuga juhtus. Või vähemalt on sellest midagi kuulnud.

- Ja mis sinuga juhtus?

- Mu isa tõi mind siia ja nõidus mu ära!

- Nõidus su ära? Siis...

António oli hämmingus. Siis ta sai aru, et see noor neiu, keda ta nägi enda ees ei olnud nagu kõik teised. Ta oli kohutavalt kahvatu ja ütles:

- Nüüd ma saan aru kõigest mida sa ütlesid. Sa oled noor ära nõiutud maur. Ja et sinu nõidus kaoks pean ma kõigest loobuma. Seda on palju minult nõuda!

Neiu oli kurb.

- António! Kui sa tuled minuga minu paleesse, siis saad sa sama võimsaks kui mu isa ja minu vennad.

Kalur oli tõsiselt ärritunud. Õhuke ja külm higi tilkus maha tema näolt, ta vabandas:

- Ma ei saa jätta oma ema, ta on haige.

Noor mauri neiu rõõmustas teda.

- Selle kivi all voolab vesi, millest saab imelisi ravimeid. Kui sa tood mulle mulda, siis saad öelda oma emale, et ta tuleks siia ülehomme ja kümbleks siin vees, mida näeks voolamas.

Noor kalur oli mõtlik. Neiu lähenes, peaagu teda puudutades. Tema hääl oli ahvatlev:

- Luba mulle, et sa tuled homme tagasi! Luba mulle, oma ema elu nimel!

António raputas pead eitavalt. Neiu tõreles:

- Pärast kõike, sa ei armasta mind üldse!

António vastas:

- Ma armastan sind, sa ju tead seda. Aga...

Zuleima katkestas teda jälle:

- Ei .. sa ei armasta mind! Mine minema, ja mõni teine noor mees armastab mind ja saab võimsaks. Mine minema ja ära tagasi tule!

Poiss oli vaevatud:

- Zuleima! Las ma tõestan oma armastust sinu vastu!

- Siis vannu jumala nimel, et tood mulle selle mulla täna, mida ma palusin ning siis saad tulla koos minuga täna minu maa-alusesse paleesse.

Poiss mõtles hetkel.

- Ja kui ma tulen koos sinuga, siis su nõidus kaob?

Neiu kinnitas vastuse.

- Kui sa tuled ... siis saab sinust kõige võimsam mees siin maal! Aga sa pead vanduma...

- Zuleima ma...

Karjatus summutas António sõnad. Tema kaks kaaslast tulid põõsastest välja. Üks nendest hõikas:

- António! Ära vannu!!

Kalur vaatas neid üllatunult. Aga järsku kostus kõva tormi hääl.

Kivi, mille alt nõiutud maur välja oli tulnud, lendas eemale ja välja voolas soe vesi, mis nirises mööda mäeahelikku. Samal hetkel Zuleima kadus. Üks kaaslastest, äratades kaluri justkui unest, öeldes talle:

- Ärka üles António! Me peaaegu kaotasime su igaveseks!

Noor kalur pani käed üle näo.

- See kõik tundub nagu unenägu!

- Võibolla, aga see oli halb unenägu ning lõppes kui me sinu üles äratasime!

António sulges silmad. Hiljem, ohates, ta ütles:

- Aitäh, et tulite!

Ja nähes vett mööda kivisid nirisemas, ta ütles:

- Ja see vesi? See neiu ütles, et veel selle kivi all pidi imeline raviv võime olema.

- Võibolla. Me saame proovida.

António raputas pead käte vahel. Kõik tundus nii ebareaalne. Tema kaaslased lähenesid:

- Lähme nüüd! Sinu ema ootab meid. Ära tule siia üksinda! Me tuleme sinuga kaasa homme ja toome su ema kaasa. Kui see vesi tõesti ravib, siis teeme siia kuumaveeallikad haigete abistamiseks.

Antonio alustas mäest alla minekut, abitu ja pomises:

- Oi kui kahju! Zuleima oli nii ilus! Nii ilus! Ja haihtus nagu suits!

- Aga ta jättis sulle selle kuuma vee asukoha.

- Jah, ta jättis midagi... see paneb mind tema peale mõtlema... niikaua kui ma elan!

SCIENCE SHOW IN PIRITA KINDERGARTEN

In Estonia there is a firm that makes science shows, science hobby groups and you can also invite them to your birthday to make science experiments. And this firm is called Kolm Põrsakest (The Three Pigs).
This week Pirita Kindergraten celebrated their 29th birthday and during that we invited the science show to make a performance for our kids.

During the show the presenter showed us how the "Wolf" from Polystyrene foam melts in acetone:

How a tea bag becomes a rocket:

How to make elephant toothpaste:

What happens to dry ice and hot water together:

And when you add soap to it:

There were two wonderful performances (one for smaller children and one for bigger children) and all the children and teachers were suprised with the experiments!

OUR NEW FRIENDS!

In Pirita Kindergarten there is a exhibition "Our new friends". Through the posters all chlidren, their parents, our guests and our colleagues can have a overview of the project and its partner insitutions.

Thank you all for the lovely posters and video!