Sajandeid, mitmed erinevad rahvused
elasid Algarves, kuid kõige suuremate mõjutustega olid araablased,
kes andsid piirkonnale iseloomu. 500 aastat - alates 8. sajandist
kuni 13. sajandini (siis nad lahkusid) jätsid nad liiklusmärgid,
arhitektuuri-, kultuuri-, sotsiaalse ja majandusliku pärandi.
Mauride läbikäik riigi lõunaosas jättis aga teisigi jälgi,
sealhulgas külade nimed ja majade arhitektuur, eriti
katuseterrassid, kuubikujulised hooned, valged kaunistused
fassaadidel ja kaunistustega korstnad. Vesiveskid, viljelusmeetodid,
kala püügi vahendid anti edasi põlvest põlve, ja nõiduslikud
mauride legendid ehk vana viis asjadest rääkida, on täiendav tõend
araablaste läbikäigust siin, mida saab veel jälgida.
Legend Monchique'i
mäeahelikust
Pärastlõuna saabus ja
sellega koos kadus kõrvetav päevane kuumus. Maa oli veel kuum ja
vesi soe. Isegi tuuleiil ei puhunud. Mäeahelikus valitses vaikus.
António, noor kalur, kes oli pääsenud laevahukust, kõndis
sihitult ringi. Tema silmad olid kadunud silmapiiri avarustesse. Ta
unistas suurtest ja segastest asjadest. Äkki ta peatus. See ei olnud
hirm, mis teda peatuma sundis, vaid ilus ilmutus. Kivi kõrval,
valges riides noor tüdruk, vaatles maastikku. Nad seisid
staatiliselt paar sekundit. Aga noor daam tundis, et teda jälgitakse
ning pööras ümber. Tema nägu oli katmata ja ta oli väga ilus.
Neiu hüüatas üllatunult ja kattis oma näo kiire liigutusega. Siis
ta ütles:
- Tule siia! Ma tahan sind
paremini näha.
Poiss tuli lähemale.
Vaatas neiut võlutult. Ja küsis:
- Kas sa saad oma näo
paljastada?
Neiu vastas vaiksel
häälel:
- Täna mitte. Kuid sa
tuled siia palju tihedamini ja siis ... ma teen nagu sa soovid.
Poiss lihtsalt naeratas ja
küsis:
- Kas sa oled üks
mauridest, kellel on õnnestunud siin elada?
Noor neiu vastas kaudselt:
- Minu isal oli palee
seal.... Meil olid nii ilusad peod! Seal trubaduurid laulsid... ja
mina ... mina mängisin lüürat...
- Aga miks sa nüüd ei
mängi?
- Mõnikord... kui ma kurb
olen...
- Aga kus sa elad?
- Ma elan siin selle kivi
all.
- Maa sees?
- Jah. Miks sa oled nii
üllatunud?
- Teil ei ole valgust!
- Seda arvad sina.
- Aga... Kus on sinu vana
palee?
- Teie inimesed lammutasid
ta maha!
- Minu inimesed?
- Jah... sinu inimesed!
- Aga... Ma ei teadnud, et
siin oli üldse palee!
- Kõige kaunim siin maal!
- Ja sina elasid seal
palees?
- Jah... kuni tulid sinu
kuninga sõdurid.
- Sõdurid? Aga ... minu
kuningas ... ei ole siin käinud!
- Jah. Ma ise nägin teda
tema musta täku seljas ja uhke!
- Kas sa tead tema nime?
- Ma kuulsin, et nad
hüüdsid teda Afonso.
António tõstis käed näo
juurde justkui tahtnuks veenduda, et ta ei näe und. Siis vaatas
uuesti ilusa blondi neiu poole. Noore kaluri nägu oli kahvatu. Siis
ta küsis peaagu hirmuga:
- Kas sa tead... Kas see
kristlik kuningas... oli Afonso III?
- Jah, oli küll!
- See kuningas suri ammu
enne seda kui mina sündisin! Kuidas sa said teda näha, kui sa näed
välja minu vanune?
Noor mauri neiu vaikis
hetkeks. Tundis piinlikust. Poiss lisas:
- Sa eksid.
- Võibolla. Ära mõtle
selle peale. Vaata, läheb pimedaks. Mine tagasi külasse, kuid ära
unusta tagasi tulla veel mitmeid kordi!
Poiss, natuke hämmingus,
ei vastanud kohe. Neiu tõusis ja astus kivi poole, mis ligidal,
samas lausudes:
- Ära räägi kellelegi
meie kohtumisest!
Poiss naeratas.
Neiu kadus kivi taha.
António läks ümber kivi – kuid isegi mitte rada ei avastanud.
António läks mööda
mäeahelikku mõtlikult. Jõudis koju juba pimedas. Ei söönud
õhtusööki, ega maganud. Nähes teda niimoodi, ema püüdis teada
saada põhjust, mis toimub. Aga António vaikis. Ta ei läinud
kalapüüdma. Ta ronis Monchique mäeahelikus iga päev koos
kõrvetava päiksega ja tuli koju ainult öösel. Tema kaaslased
märkasid tema äraolekut. Nad tulid tema koju. Aga António ema ei
teanud midagi ja lihtsalt nuttis. Nii nad lubasid temale, et
järgmisel päeval kaks kalurit järgnevad Antóniole, et näha, kas
nad saavad teada tema saladuse. Ja nagu nad lubasid, nii nad ka
tegid.
Kui António ronis
mägedes, kiirustada, lootuses saada lähemale sellele, kes täitis
kogu tema elu. Vähe ta teadis, et talle järgnesid kaks kaaslast.
Saabudes võimsa kivi juurde, kust mauri neiu välja tuli, António
hüüdis:
- Zuleima!
Kaaslased peitsid end.
Nimi, mida António hüüdis oli naise nimi ja Mauri oma!
Said nad selle mõtte
mõelda, kui nende silmad lõid lahti. Väga ilus naine, nägu
katmata ja keeratud valgesse rüüsse, mis rippus tema peast, ilmus
kivi tagant, kuhu kalur oli seisma jäänud.
António püüdis temast
kinni haarata, kuid neiu peatas ta:
- Oota António! Ei ole
veel aeg, et tulla minu maa alusesse paleesse. Võibolla homme. Enne
seda, ma tahan, et sa tooksid mulle natuke mulda maalt, kus sinu maja
asub. Kunagi asus seal mošee.
António oli üllatunud:
- Kust sa seda tead?
- Sest ma käisin seal
mitmeid kordi.
- Aga minu vanaema sündis
selles majas!
- Sinu vanaema võibolla
tead, mis minuga juhtus. Või vähemalt on sellest midagi kuulnud.
- Ja mis sinuga juhtus?
- Mu isa tõi mind siia ja
nõidus mu ära!
- Nõidus su ära? Siis...
António oli hämmingus.
Siis ta sai aru, et see noor neiu, keda ta nägi enda ees ei olnud
nagu kõik teised. Ta oli kohutavalt kahvatu ja ütles:
- Nüüd ma saan aru
kõigest mida sa ütlesid. Sa oled noor ära nõiutud maur. Ja et
sinu nõidus kaoks pean ma kõigest loobuma. Seda on palju minult
nõuda!
Neiu oli kurb.
- António! Kui sa tuled
minuga minu paleesse, siis saad sa sama võimsaks kui mu isa ja minu
vennad.
Kalur oli tõsiselt
ärritunud. Õhuke ja külm higi tilkus maha tema näolt, ta
vabandas:
- Ma ei saa jätta oma
ema, ta on haige.
Noor mauri neiu rõõmustas
teda.
- Selle kivi all voolab
vesi, millest saab imelisi ravimeid. Kui sa tood mulle mulda, siis
saad öelda oma emale, et ta tuleks siia ülehomme ja kümbleks siin
vees, mida näeks voolamas.
Noor kalur oli mõtlik.
Neiu lähenes, peaagu teda puudutades. Tema hääl oli ahvatlev:
- Luba mulle, et sa tuled
homme tagasi! Luba mulle, oma ema elu nimel!
António raputas pead
eitavalt. Neiu tõreles:
- Pärast kõike, sa ei
armasta mind üldse!
António vastas:
- Ma armastan sind, sa ju
tead seda. Aga...
Zuleima katkestas teda
jälle:
- Ei .. sa ei armasta
mind! Mine minema, ja mõni teine noor mees armastab mind ja saab
võimsaks. Mine minema ja ära tagasi tule!
Poiss oli vaevatud:
- Zuleima! Las ma tõestan
oma armastust sinu vastu!
- Siis vannu jumala nimel,
et tood mulle selle mulla täna, mida ma palusin ning siis saad tulla
koos minuga täna minu maa-alusesse paleesse.
Poiss mõtles hetkel.
- Ja kui ma tulen koos
sinuga, siis su nõidus kaob?
Neiu kinnitas vastuse.
- Kui sa tuled ... siis
saab sinust kõige võimsam mees siin maal! Aga sa pead vanduma...
- Zuleima ma...
Karjatus summutas António
sõnad. Tema kaks kaaslast tulid põõsastest välja. Üks nendest
hõikas:
- António! Ära vannu!!
Kalur vaatas neid
üllatunult. Aga järsku kostus kõva tormi hääl.
Kivi, mille alt nõiutud
maur välja oli tulnud, lendas eemale ja välja voolas soe vesi, mis
nirises mööda mäeahelikku. Samal hetkel Zuleima kadus. Üks
kaaslastest, äratades kaluri justkui unest, öeldes talle:
- Ärka üles António! Me
peaaegu kaotasime su igaveseks!
Noor kalur pani käed üle
näo.
- See kõik tundub nagu
unenägu!
- Võibolla, aga see oli
halb unenägu ning lõppes kui me sinu üles äratasime!
António sulges silmad.
Hiljem, ohates, ta ütles:
- Aitäh, et tulite!
Ja nähes vett mööda
kivisid nirisemas, ta ütles:
- Ja see vesi? See neiu
ütles, et veel selle kivi all pidi imeline raviv võime olema.
- Võibolla. Me saame
proovida.
António raputas pead käte
vahel. Kõik tundus nii ebareaalne. Tema kaaslased lähenesid:
- Lähme nüüd! Sinu ema
ootab meid. Ära tule siia üksinda! Me tuleme sinuga kaasa homme ja
toome su ema kaasa. Kui see vesi tõesti ravib, siis teeme siia
kuumaveeallikad haigete abistamiseks.
Antonio alustas mäest
alla minekut, abitu ja pomises:
- Oi kui kahju! Zuleima
oli nii ilus! Nii ilus! Ja haihtus nagu suits!
- Aga ta jättis sulle
selle kuuma vee asukoha.
- Jah, ta jättis
midagi... see paneb mind tema peale mõtlema... niikaua kui ma elan!
No comments:
Post a Comment