Legend Monchique'i mäeahelikust - Portugues story in Estonian language

Sajandeid, mitmed erinevad rahvused elasid Algarves, kuid kõige suuremate mõjutustega olid araablased, kes andsid piirkonnale iseloomu. 500 aastat - alates 8. sajandist kuni 13. sajandini (siis nad lahkusid) jätsid nad liiklusmärgid, arhitektuuri-, kultuuri-, sotsiaalse ja majandusliku pärandi. Mauride läbikäik riigi lõunaosas jättis aga teisigi jälgi, sealhulgas külade nimed ja majade arhitektuur, eriti katuseterrassid, kuubikujulised hooned, valged kaunistused fassaadidel ja kaunistustega korstnad. Vesiveskid, viljelusmeetodid, kala püügi vahendid anti edasi põlvest põlve, ja nõiduslikud mauride legendid ehk vana viis asjadest rääkida, on täiendav tõend araablaste läbikäigust siin, mida saab veel jälgida.

Legend Monchique'i mäeahelikust

Pärastlõuna saabus ja sellega koos kadus kõrvetav päevane kuumus. Maa oli veel kuum ja vesi soe. Isegi tuuleiil ei puhunud. Mäeahelikus valitses vaikus. António, noor kalur, kes oli pääsenud laevahukust, kõndis sihitult ringi. Tema silmad olid kadunud silmapiiri avarustesse. Ta unistas suurtest ja segastest asjadest. Äkki ta peatus. See ei olnud hirm, mis teda peatuma sundis, vaid ilus ilmutus. Kivi kõrval, valges riides noor tüdruk, vaatles maastikku. Nad seisid staatiliselt paar sekundit. Aga noor daam tundis, et teda jälgitakse ning pööras ümber. Tema nägu oli katmata ja ta oli väga ilus. Neiu hüüatas üllatunult ja kattis oma näo kiire liigutusega. Siis ta ütles:

- Tule siia! Ma tahan sind paremini näha.

Poiss tuli lähemale. Vaatas neiut võlutult. Ja küsis:

- Kas sa saad oma näo paljastada?

Neiu vastas vaiksel häälel:

- Täna mitte. Kuid sa tuled siia palju tihedamini ja siis ... ma teen nagu sa soovid.

Poiss lihtsalt naeratas ja küsis:

- Kas sa oled üks mauridest, kellel on õnnestunud siin elada?

Noor neiu vastas kaudselt:

- Minu isal oli palee seal.... Meil olid nii ilusad peod! Seal trubaduurid laulsid... ja mina ... mina mängisin lüürat...

- Aga miks sa nüüd ei mängi?

- Mõnikord... kui ma kurb olen...

- Aga kus sa elad?

- Ma elan siin selle kivi all.

- Maa sees?

- Jah. Miks sa oled nii üllatunud?

- Teil ei ole valgust!

- Seda arvad sina.

- Aga... Kus on sinu vana palee?

- Teie inimesed lammutasid ta maha!

- Minu inimesed?

- Jah... sinu inimesed!

- Aga... Ma ei teadnud, et siin oli üldse palee!

- Kõige kaunim siin maal!

- Ja sina elasid seal palees?

- Jah... kuni tulid sinu kuninga sõdurid.

- Sõdurid? Aga ... minu kuningas ... ei ole siin käinud!

- Jah. Ma ise nägin teda tema musta täku seljas ja uhke!

- Kas sa tead tema nime?

- Ma kuulsin, et nad hüüdsid teda Afonso.

António tõstis käed näo juurde justkui tahtnuks veenduda, et ta ei näe und. Siis vaatas uuesti ilusa blondi neiu poole. Noore kaluri nägu oli kahvatu. Siis ta küsis peaagu hirmuga:

- Kas sa tead... Kas see kristlik kuningas... oli Afonso III?

- Jah, oli küll!

- See kuningas suri ammu enne seda kui mina sündisin! Kuidas sa said teda näha, kui sa näed välja minu vanune?

Noor mauri neiu vaikis hetkeks. Tundis piinlikust. Poiss lisas:

- Sa eksid.

- Võibolla. Ära mõtle selle peale. Vaata, läheb pimedaks. Mine tagasi külasse, kuid ära unusta tagasi tulla veel mitmeid kordi!

Poiss, natuke hämmingus, ei vastanud kohe. Neiu tõusis ja astus kivi poole, mis ligidal, samas lausudes:

- Ära räägi kellelegi meie kohtumisest!

Poiss naeratas.

Neiu kadus kivi taha. António läks ümber kivi – kuid isegi mitte rada ei avastanud.

António läks mööda mäeahelikku mõtlikult. Jõudis koju juba pimedas. Ei söönud õhtusööki, ega maganud. Nähes teda niimoodi, ema püüdis teada saada põhjust, mis toimub. Aga António vaikis. Ta ei läinud kalapüüdma. Ta ronis Monchique mäeahelikus iga päev koos kõrvetava päiksega ja tuli koju ainult öösel. Tema kaaslased märkasid tema äraolekut. Nad tulid tema koju. Aga António ema ei teanud midagi ja lihtsalt nuttis. Nii nad lubasid temale, et järgmisel päeval kaks kalurit järgnevad Antóniole, et näha, kas nad saavad teada tema saladuse. Ja nagu nad lubasid, nii nad ka tegid.

Kui António ronis mägedes, kiirustada, lootuses saada lähemale sellele, kes täitis kogu tema elu. Vähe ta teadis, et talle järgnesid kaks kaaslast. Saabudes võimsa kivi juurde, kust mauri neiu välja tuli, António hüüdis:

- Zuleima!

Kaaslased peitsid end. Nimi, mida António hüüdis oli naise nimi ja Mauri oma!

Said nad selle mõtte mõelda, kui nende silmad lõid lahti. Väga ilus naine, nägu katmata ja keeratud valgesse rüüsse, mis rippus tema peast, ilmus kivi tagant, kuhu kalur oli seisma jäänud.

António püüdis temast kinni haarata, kuid neiu peatas ta:

- Oota António! Ei ole veel aeg, et tulla minu maa alusesse paleesse. Võibolla homme. Enne seda, ma tahan, et sa tooksid mulle natuke mulda maalt, kus sinu maja asub. Kunagi asus seal mošee.

António oli üllatunud:

- Kust sa seda tead?

- Sest ma käisin seal mitmeid kordi.

- Aga minu vanaema sündis selles majas!

- Sinu vanaema võibolla tead, mis minuga juhtus. Või vähemalt on sellest midagi kuulnud.

- Ja mis sinuga juhtus?

- Mu isa tõi mind siia ja nõidus mu ära!

- Nõidus su ära? Siis...

António oli hämmingus. Siis ta sai aru, et see noor neiu, keda ta nägi enda ees ei olnud nagu kõik teised. Ta oli kohutavalt kahvatu ja ütles:

- Nüüd ma saan aru kõigest mida sa ütlesid. Sa oled noor ära nõiutud maur. Ja et sinu nõidus kaoks pean ma kõigest loobuma. Seda on palju minult nõuda!

Neiu oli kurb.

- António! Kui sa tuled minuga minu paleesse, siis saad sa sama võimsaks kui mu isa ja minu vennad.

Kalur oli tõsiselt ärritunud. Õhuke ja külm higi tilkus maha tema näolt, ta vabandas:

- Ma ei saa jätta oma ema, ta on haige.

Noor mauri neiu rõõmustas teda.

- Selle kivi all voolab vesi, millest saab imelisi ravimeid. Kui sa tood mulle mulda, siis saad öelda oma emale, et ta tuleks siia ülehomme ja kümbleks siin vees, mida näeks voolamas.

Noor kalur oli mõtlik. Neiu lähenes, peaagu teda puudutades. Tema hääl oli ahvatlev:

- Luba mulle, et sa tuled homme tagasi! Luba mulle, oma ema elu nimel!

António raputas pead eitavalt. Neiu tõreles:

- Pärast kõike, sa ei armasta mind üldse!

António vastas:

- Ma armastan sind, sa ju tead seda. Aga...

Zuleima katkestas teda jälle:

- Ei .. sa ei armasta mind! Mine minema, ja mõni teine noor mees armastab mind ja saab võimsaks. Mine minema ja ära tagasi tule!

Poiss oli vaevatud:

- Zuleima! Las ma tõestan oma armastust sinu vastu!

- Siis vannu jumala nimel, et tood mulle selle mulla täna, mida ma palusin ning siis saad tulla koos minuga täna minu maa-alusesse paleesse.

Poiss mõtles hetkel.

- Ja kui ma tulen koos sinuga, siis su nõidus kaob?

Neiu kinnitas vastuse.

- Kui sa tuled ... siis saab sinust kõige võimsam mees siin maal! Aga sa pead vanduma...

- Zuleima ma...

Karjatus summutas António sõnad. Tema kaks kaaslast tulid põõsastest välja. Üks nendest hõikas:

- António! Ära vannu!!

Kalur vaatas neid üllatunult. Aga järsku kostus kõva tormi hääl.

Kivi, mille alt nõiutud maur välja oli tulnud, lendas eemale ja välja voolas soe vesi, mis nirises mööda mäeahelikku. Samal hetkel Zuleima kadus. Üks kaaslastest, äratades kaluri justkui unest, öeldes talle:

- Ärka üles António! Me peaaegu kaotasime su igaveseks!

Noor kalur pani käed üle näo.

- See kõik tundub nagu unenägu!

- Võibolla, aga see oli halb unenägu ning lõppes kui me sinu üles äratasime!

António sulges silmad. Hiljem, ohates, ta ütles:

- Aitäh, et tulite!

Ja nähes vett mööda kivisid nirisemas, ta ütles:

- Ja see vesi? See neiu ütles, et veel selle kivi all pidi imeline raviv võime olema.

- Võibolla. Me saame proovida.

António raputas pead käte vahel. Kõik tundus nii ebareaalne. Tema kaaslased lähenesid:

- Lähme nüüd! Sinu ema ootab meid. Ära tule siia üksinda! Me tuleme sinuga kaasa homme ja toome su ema kaasa. Kui see vesi tõesti ravib, siis teeme siia kuumaveeallikad haigete abistamiseks.

Antonio alustas mäest alla minekut, abitu ja pomises:

- Oi kui kahju! Zuleima oli nii ilus! Nii ilus! Ja haihtus nagu suits!

- Aga ta jättis sulle selle kuuma vee asukoha.

- Jah, ta jättis midagi... see paneb mind tema peale mõtlema... niikaua kui ma elan!